Lihtne mõttekäik

Hei! Pidin kirjutama essee oma õppejõule üks päev, nimelt laupäevaks, tuli täna meelde ja kirjutasin tunniga valmis. Mõtlesin, et teema on asjakohane ja seega postitan ka siia blogisse selle essee. Mõnusat lugemist!

UUED TEADMISED JA KOGEMUSED TARTUST, TARTU ÜLIKOOLIST JA MAJANDUSTEADUSKONNAST

​Tänapäeval on inimestel teadmisi rohkem kui kunagi varem.  Teadmised tulevad ja teadmised lähevad. Täpselt sama kiiresti kui neid juurde luuakse. Internetiajastul oleme jalgu jäämas tavapärasele kooliharidusele, kus õpingud ja teadmised on kohati iganenud. Arvasin, et Tartu Ülikooli majandusteaduskonda tulles haarab mind suur õpihimu ja et suurte õppejõudude, kellele ma tõesti alt-üles vaatan, mõttelõnga järgmine liiga keeruliseks ei lähe. Reaalsus koitis aga pärast esimest kuud.

Arvestades seda, et oma esimestel ülikoolipäevadel ei viibinud ma Eestis, vaid maalilises Gruusias, siis jäin ma esialgselt sotsialiseerumise ja sisseelamisega hiljaks. Ülikooli jõudes olin veel liiga optimistlik ja liialt „puhanud“, et ei suutnud koheselt kontsentreeruda õppetööle. Kõik muu oli tähtsam ja huvitavam. Just huvi mängib siin suurt rolli, sest minu eesmärgiks on õppida huvi kaudu, mitte tagant sundimise kaudu. Seega õppisin ma tundma oma kursusekaaslasi ja imelist Tartu linna koos tema mõnusate õlleõhtutega. Kuu möödudes sain aru, et tõesti, vaja on ka õppida. Kuigi puudusin vähestel kordadel loengutelt, siis ajapikku hakkas see üha enam juhtuma. Just nimelt, kuidagi kadus see sama huvi ära, mis esialgselt majandusteaduskonda õppima tulles oli.

Majandusteaduskonda sattusin ma pooljuhuslikult. Minu keskkooli lõpueksami tulemused olid hädised, kui mitte öelda alla igasugust arvestust. Tänu majandusolümpiaadidel osalemisele sain ma seekord andeks ja majandusteaduskonnaga liitumine sai tõeks. Olin juba eelnevalt arvanud, et nii, nüüd sõjaväkke ja siis vaatame, mis edasi saab. Mulle mängiti kätte teine võimalus.

Nüüd, esimese semestri lõpuks olen ma siin majandusteaduskonnas vegeteerimas. Matemaatikaga kadus järg täielikult ära, sest ma pole kõige teravam pliiats numbrites ja kui proovida mind matemaatikas teritada, siis lõpptulemus on see, et ma murdun. Ja nii senikaua, kuni seda pliiatsit teritatakse nii väikeseks, et see enam sõrmede vahele ära ei mahu. Ülejäänud ained on lihtsad, nende läbimiseks pole vaja erilisi oskusi, kuid matemaatikas minust järgmist John Nashi ei saagi. Võib-olla ongi asi selles. Äkki ma soovisingi olla tulevane John Nash, Adam Smith või keegi teine nendest säravatest majandusteadlastest, kellele me tänasel päeval sõna otseses mõttes võlgu oleme? Mida ma ei adunud, oli see, et reaalsust annab moonutada ning reaalsuse moonutamise väli paisus minu kompetentsi arvestades liiga suureks.
 
Hetkel taban end mõttelt, et võib-olla tõesti sa pole see, kes sa arvasid end olevat või sa ei saa selleks, kelleks sa arvasid end saavat. Ma mõtlen ja arutlen selle üle iga päev, kas olen sobilik Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Väärikad peaministrid, rahandusministrid ja jumal teab kes on siit oma hariduse saanud, tundub, et mina siia eliiti nagu ei kuuluks. Või kas peaksingi üldse sinna eliiti proovima kuuluda?

Jah, peaksin. Kuid väheke teisel viisil. Nende kuudega ma olen aru saanud, et unistus saada majandusteadlaseks on muutunud unistuseks saada ettevõtjaks. Meie riigis valitseb hoomamatu olukord, kus inimesed on ülekvalifitseeritud ning neile ei leida rakendust. Kõrghariduse paberiteta ei tahaks ka keegi jääda, sest see teeks sind ühiskonna silmis ebardiks ja eelkõige tulevikku mitte arvestavaks persooniks, kelle ainus õige otsus on asuda Prisma või Selveri kassapidajaks, sest muuks sa kõlbulik ei ole. Vot siia tõmbab meie ühiskond joone. Joone, millest üleastumine toob vähestele õnne ja rahulolu, kuid paljudele, kes joone taha jäävad, tekitab see kibestumust ja vabanduste välja mõtlemist.

Leian end olukorrast, kus pean leidma vastuse küsimusele, kas tahan olla edukas või mitte? Kas tahan olla õnnelik või mitte? Kuidas ma seda saavutan – kas kõrgharidusega või ilma? Ja kõige tagatipuks pean arvestama veel ühiskonna arvamusega, et sa oled kangelane, kui valid süsteemi ning valgete paberitega, kui valid süsteemivälise teekonna. Valikud on need, mis tagavad meie tuleviku. Üks või teine, kolmas või neljas, sõltuvalt sellest, kui riskialdis sa oled ja kui motiveeritud sa oled.

Siin ma olen. Muserdunud ja elu üle mõtisklemas. Loon endale sihituid eesmärke, mis tunduvad sürreaalsed. Vaadates tulevikku näen end eduka, õnneliku ja meeletu elurõõmuga persooniks, kelle igapäeva tööks on inimesi vastavalt nende annetele ja eesmärkidele koordineerida, et saavutada midagi maailma hüvanguks. Mida nimelt, seda ma veel ei tea, kuid võtan endale kohustuseks see välja uurida.

Sedasi ma end näen. Ettevõtjana. Paljude arvates on see kõige üldisem ja umbkaudsem arusaam tulevikust üldse. Vaatamata sellele jätkan ma oma teekonda. Jätkan oma teekonda ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas, kus proovin omandada vajalikud algteadmised. Kuigi ma ei usu kõrghariduse vajalikkusesse, saan ma siit teada põhitõed, mis aitavad mul loodetavasti tulevikus paremini analüüsida maailmas toimuvat ning selle järgi otsuseid langetada. Lisaks omandan ma siin suurepärase sotsiaalse võrgustiku erinevate valdkondade inimeste vahel. Kohati tunnen ma end kaotajana, sest vannun süsteemile alla. Teisalt tunnen end võitjana, sest ma olen leidnud midagi, mida on lihtne kaotada, kuid raske üles leida. Iseenda.